Puberteet

19. eluaasta on siiamaani olnud totaalne segaduste aasta. Ja on seda ka edaspidi.
Täiskasvanuiga, gümnaasiumi lõpuklass, keerulised suhted, ülikooliplaanid -- vahel on tunne, et see kõik lihtsalt imeb mu tühjaks, midagi tagasi andmata. Ma tahan sellest sogasest veest välja, aga ei saa. Pean tegema veel palju vigu, et saaks selgeks, kuidas vett selginema panna. Läheb veel aastaid, enne kui see vesi lõpuks selginemismärke ilmutaks.

Praegune aasta on nii paljus kui uus puberteet. Puberteedieas pidime end leidma, suureks saama ja lapsepõlve maha jätma. Praegune on justkui viimane hingetõmme selles segaduses. Hoolimata sellest, mis ma vahepeal enda jaoks leidnud olen; kellena end tundnud ja esitlenud olen, tunnen, et see ei ole tegelik mina. Midagi on veel puudu. Pean lahendama seda ruubiku-kuubikut, kuid tal ei ole värvilisi tahke, puuduvad eristatavad märked. On vaid hieroglüüfid ja hiina tähed, mille pean lahti mõtestama ja siis loogilisse järjekorda asetama, et tekiks minu lugu.
Ja tunnen, et mul on sellega kiire. Väga kiire. Kuid ei ole ju? Jah, ma peaks tegema praegu palju otsuseid. Aga kui ma teen need valesti, on mul veel piisavalt aega, et kõik õigeks pöörata... Eks? Miks ma siis nii tasakaalutu olen.

Ka hormonaalne tasakaal on paigast ära. Karjun, nähvan, kirun, vingun ja paugutan ustega. Teen asju lihtsalt teiste ärritamiseks, murran lubadusi ja tekitan draamat... Kuid sellest hoolimata tahan tavalisest rohkem kuulda ning tunda, et ma olen kellelegi oluline... + üks kehaosa kasvab lakkamatult nagu puberteedieas ikka; nõuan asju, mida mul võib-olla vajagi ei ole ning ma ei suuda end välja puhata.
Olen võimetu otsustama. Minu elus valitseb kaos, mis paneb mind tundma nagu oleks ma tuhka alla neelanud ja saepuruga täidetud.