Kõige jubedam üksindus on inimeste keskel. Linn on kui valge müra. Kõrv ei püüa enam kinni meloodiaid, haamri kopsimist ega erista akutrelli pahatihti mootorrattast. Kõik on lihtsalt taust. Ja selle tausta ees on üksindus. Seisan seina ees, seisavad teisedki, aga igaüks on enda peal väljas, kõik rabelevad enese nimel. Absoluutselt kõik. Ka mina. Mõnikord just eriti mina. Aga kui ma tõesti tunnen, et keegi teine minu eest ei muretse, siis miks ma ei peakski seda kiivalt ise tegema!?
... Ma lihtsalt ei peaks nii palju muretsema ja nii tujutu olema, sest see ei ole lihtsalt õige. Aga see on liiga suure lootmise kõrvalprodukt. Loota vähem ja unistada rohkem? Kas see on võimalus? Kust läheb piir? Kuidas ma saan unistada ilma lootusteta ja loota unistusteta?
Vähemalt üks asi võiks nüüd paika loksuda. Sest tõesti ma ei jõua varsti enam, kui tunnen, et kõik saab lihtsalt otsa.
Läksin postituse jaoks pilti otsima ja leidsin selle:
thequietplace -- lihtsalt super
No comments:
Post a Comment