Ma ei ole see, kes bussist maha jääb, ma ei ole see, kellel on orienteerumisega probleeme, ma ei lähe kunagi kuhugi valel ajal, ma ei eksi selliste väikeste eluliste asjadega. Let's face it. Ma pidasin end selles valdkonnas suht võitmatuks, kõikvõimsaks. Ja eelmise nädalala lõpp oli täielik äratus...
Ma jäin paar päeva suht kõikidest bussidest maha, kuhu end sättisin. Ma suutsin 4h liiga vara kooli eksamile ronida, Rootsis suutsin sõbrannaga vales suunas trippida ja jäime selle pärast laevast maha (see on nagu uskumatult suur feil. Kuidas selline asi üldse võimalik on?!). Ja siis lendas veel mu uutel saabastel konts alt ära. (õnneks olin juba selleks ajaks juba eestis ja papud ei olnud isegi minu jalas, muidu oleksin ma küll lõhkuma hakanud vist)
Tõsiselt nagu. Misasi see oli nüüd. Feilide jada?
Ja ma ei saanud alguses kuidagi aru, et mis selles kõiges head peaks olema. Suht esimest korda ei näinud tunneli otsas valgust, lilleõit sõnnikus.
Nüüd aga näen, et see oli üks suur õppetund, et ma loodaks rohkem enda kui universumi peale...
Laupäeval tuli tegelikult suur valgusekiir. Liis nimelt. Nii mõnus on tunda, et 4 kuud ja miljon muutunud asja hiljem on kõik ikka sama numps. Et tema on sama numps ja veel rohkemgi (vist ainus tuttav, keda pole suhe ära flippinud). Ja meie õhtu oli päris hea vaheldus sellele jamale, mis ma just läbi elasin! Pidu, uued semud, tasuta joogid, pudelid Harju mäel lumehanges, tants, trall, "Lexused meeldivad vää?" "Liisu ja Liisi, Liis ja Liisi, Liis ja Liis, Liisa ja Liisa?wth?" ja ülitšill eskort Politseiautoga trammipeatusest koju. Ja selleks ei pidanud isegi pättust tegema. :D
Järgmine kord siis päästeametiga ning siis kiirabiga?
Pühapäevane tšill oli ka ikka ülimõnus. Sõime end rulli ja passisime tühja terve päeva lihtsalt. Mm! :D
No comments:
Post a Comment