Ma elan väikestest hetkedest. Nende nimel ja ainult nendest. Sest midagi suurt ei ole ega vist nii pea tulegi. Elan ja toitun väikestest õnnedest, mis mu teele satuvad; veidratest kokkusattumistest, üllatavatest kergendusohetest ja tuule õrnast paitusest.
Läbipaistmatu lumesadu just siis, kui mina välja astun, lumesulamisvesi, mis tänavaile jõgesid tekitab, ilusa tundmatu naeratus, bussi hiljaks jäämine siis, kui mina peatusesse hiljaks jään...
Sellised asjad teevad mu rõõmsaks, sest juhtuvad ootamatult ega saa mulle kunagi pettumust valmistada.
... kuid need hääbuvad alati kiiresti, ning siis on jälle tühjus ...
No comments:
Post a Comment