Hinga. Kõik on hästi.
Lihtsalt nii kuradi suurepärane, et on raske.
Pingelangus!?
Pinged - need langesid nii kohutava kiirusega; kukkusid peadpidi maasse; rebestasid maapinna kui kuiv suvekuumus.

Kõik on nii hästi, et rõõmsameelsus pole enam vajadus, ei ole kohutavatele raskustele näkkunaermine.
Ma saan hingata; puhata need mõned hetked, mis veel nii hiljuti paistsid võimatu unelmana.

Ja ma ei suuda enam naeratada -- mitte nii südamest nagu enne, olen suur rahulolu, aga miski minus veel siiski kihiseb ja mullitab. Kusagil sügaval, ja see ei ole enam see, see on hapu ja käärib valusalt...

Vaid puhkust?
Väljaelamist?
Arengut?
Pühendumist?
Kas siis tuleb see säde tagasi?