Sest õnn on nagu seebimull -- ilus, õhuline ja sureb kergesti. Vahel on see nii suur ja raske, et langeb otsejoones maha ja puruneb, pritsides kõikjale halvamaitselist seebivett. Vahel aga nii pisikene, et ei märkagi teda. Ometi on ta olemas.
Ning kui tihti lõhkeb enne, kui saad ta endast kaugemale lasta. Ja kui kiiresti vahel kaugeneb ja kui vähe aega tavaliselt saame seda nautida.

Kuid miks tahame unustada seda, et õnnesid on miljoneid, need tulevad riburadapidi mitte kusagilt ja mitte millestki, tuleb vaid puhuda ja need ilusad õhulossid juba kerkivadki? Nii tihti ei tule isegi ise puhuda vaid miski teeb tuulena seda me eneste eest. Miks tahame hoida seda õhkõrna õnne tihedalt enda karedate käte vahel ega mõista, et puudutus võib selle tappa? Ja miks nutame neid alatihti tagasi, mitte ei puhu aina uusi?



Kui seebivesi on just õige koostisega, on nii lihtne uppuda mullidesse. Siis on õnn kõikjal meie ümber, kaob ja tekib aina uuesti.


Maailm sai selle nädalavahetusega tihedalt seebimulle täis pikitud ja ehk seekord ei karda ma nende lõhkemist…