Absurd.

Kirjutasin ilusa alguse raamatule. Kuid see jääbki sinnapaika, sest ma ei taha sellest enam raamatut kirjutada. Ma ei taha sellele enam mõelda. Või pean ma lihtsalt veel elama, et kirjutada sellele teistsugune ja parem jätk?
Olin vahepeal jälle õnnelik. Mitte enam. Homme jälle? Aga mis saab ülehomme? Ja mis saab nendest endale antud lubadustest? Kas suudan homsest nende järgi elama hakata? Aga homseni ootamine on ju rumalus, sest me ei saa kunagi olla kindlad, et homne on olemas? Homseni ootamine on absurd. Homne on absurd. Meil on ainult see praegune hetk. Minevik on ähmane mälestus ning tulevik viirastus. Neis ei peitu midagi muud.

Möödunud nädal oli raske. See oli minu jaoks sisemine põrgu. Sisemine põlemine. Peaaegu läbipõlemine. Vaid paar õiget otsust hoidsid mind sellest. Paar õiget otsust ning mõned siirad inimesed. Kuid, mis mind sellest homme hoiab? Selles absurdis võib juhtuda kõike.
Tunnen, et siin olen olemas vaid mina. Pisikene ja tähtsusetu suures pigipotis. Väike must lammas mäslevas veisekarjas. Kuidas peaksin käituma tänasel pealiskaudsel kommertspühal, kui kõik on rõõmsad? Kuid, kas on? Ilma ju ei tohi, sest see ümbritsev kari, kes kõik maskides ringi kappab, ei annaks lihtsalt erinejale andeks.

Ma loodan, et ma saan andeks teilt, kui ma roose ei too, sõnumeid või armastuskirju ei saada ja šokolaadi igasse ilmakaarde ei loobi. Kui ma teid armastan, siis te teate seda juba või saate sellest teada mõnel teisel päeval. Siis, kui ma tunnen, et see on tõesti oluline...
Ja ma ei arva, et te kõik, kellele see püha meeldib, oleksite pealiskaudsed. Võib-olla suudate te lihtsalt sellest üle olla.

Valentinipäev on absurd. See blogipost ja minu kirjutamise aeg ning viis on absurd. Mina olen absurd ning....
...Elu isegi on üks suur absurd.

Ja mis põhiline, see väide ise on absurd.