Ma avan ja sulgen oma elus peatükke nagu oleks mul kogu aeg kiire. Nagu mind ajaks taga mingi suur ja kole elukas, kes on kiirem, kui Usain Bolt. Ja ilmselgelt ka koledam.
Alles paar päeva tagasi olin kindel selles, mis mulle vaja ja kus ma olla tahan. Kus ja kellega.
Eile ma enam selles nii kindel ei olnud.
Noorus vist ongi selline aeg, kus me oleme pidevas segaduses ning seetõttu jookseme alatasa rumalustele vastu. Ja seda nagu tulekski teha, sest hiljem ei ela neid rumalusi enam nii kergelt läbi. Need on nagu tuulerõuged. Mida varem läbi põdeda, seda parem: hiljem tabab haigus raskemalt ja kogu aeg tuulerõugete hirmus elada ei ole ka hea.
Ja mis kõige imelikum. Kui tihti me keset kõige suuremat rumalust avastame, et sellest, mis nii rumalalt algas, tuleb välja midagi üdini õiget ja suurepärast? Ükskõik, kui kaua see siis ka ei kestaks. Ja need halvad hetked, mis sellest segadusest välja kooruvad, on lihtsalt õiglased ohverdused heade eest.
And I almost had you
but I guess that doesn't cut it.
Almost loved you.
I almost wished u would've loved me too
No comments:
Post a Comment