Ma tean seda tunnet, kui pettun kelleski, keda ma väga usaldan ja armastan. Pettun väga sügavalt lihtsalt seetõttu, et olen pannud liiga suuri ootusi nende õlule ja siis ootan, et nad muutuksid superman'ideks ja teeksid minu jaoks võimatut. Aga kunagi ei ole ma lasknud nendel ootustel nii suureks paisuda. Kunagi ei ole ma olnud enda rumaluste pärast kellegi peale nii vihane, kui seda ollakse nüüd minu pihta.
Ei ole ju normaalne olla tülis kellegagi selle pärast, et ma üritasin ta tuju paremaks teha, kui ta kellegi teisega sõnavahetusse läks. Ei ole reaalne, kui ma olen süüdi selles, et ma ei muutunud superman'iks, hoolimata sellest, et tegin kõik, mis suutsin; hoolimata sellest, et end katki muretsesin.
Ma tõesti ei saa aru, milles ma süüdi olen. Mis ma valesti tegin? Ja see teeb haiget. Rohkem, kui ei miski muu veel siiani.
No comments:
Post a Comment