Selle aasta viimane päev ongi käes. See peaks olema aastale korralik ärasaatmine: lõbus, asjalik ja ennastunustav.
Aga päev algas peavalu, unetuse ja nohuga. järgneb töö. Ja ma olen nii kindel, et see väsitab mu täiesti ära. Kurnab kõik eluvaimu välja (don't get me wrong, ma armastan sealseid inimesi; neid, kes on juba nii omaks saanud, seda atmosfääri ja muud). Aga see kurnab...
Ma vajan lihtsalt puhkust. Et mõelda, et aru saada. Vajan, et kõik oleks paariks päevaks unustatud ja korras. Et ma ei peaks muretsema vanade üüride, uue elukoha, eksamite, töö ja muu pärast. Ma lihtsalt ei jaksa muretseda. Teada igal õhtul, et kõik käib allamäge.
Ei jaksa tunda, et täiskasvanuks olemine tähendabki muretsemist, üksindust ja leppimist sellega, et armastus kui selline ei ole tihti piisav, et kellegagi koos olla; et end mitte üksikuna tunda. Peod ja sõbradki ei aita, sest ma peaks juskui milleski võitma. Aga kuidas võita, kui pole mänge, võistlusi, proovilepanekuid? Või kui on, siis need ei tähenda mitte kui midagi...?
Ja hoolimata kõigest tean, et õhtul lähen välja, avan sõpradega pudeleid ja tähistan selle aasta lahkumist. Võib-olla selle pärast, et mul pole kohta, kus end kerra tõmmata ja puhata, aga võib-olla selle pärast, et ma ei väsi otsimast seda midagi, mis mu üles ärataks ja võib-olla mitte ainult.
Ilusat vana aasta lõppu ja suurepärast uut!
No comments:
Post a Comment