Mitte miski ei lähe kunagi nii nagu me ette kujutasime. Kukub välja halvemini, suhted purunevad, inimesed väsivad üritamast.
Ainus, mis veel takistab meil kuubikuteks pudenemast, on see väike lootus, et kõik saab korda; on mälestused neist vähestest kordadest, kui kõik laabus paremini, kui oleks osanud ette näha. Me rabeleme selle imeväikese protsendi nimel, sest see tundub olevat seda väärt.
Tean, et rabelen veel edasi, aga mis on see SEE, mis peaks mind edasi tõukama? Mida ma tahaks? Veel mõni tund tagasi olin täiesti kindel selles, mida ma tahan. Ja nüüd. Nüüd...
Mu ilus plaan ei hakanudki teostuma, ma kaugenesin eesmärgist veelgi. Ja samas olen ma nii lähedal. Füüsiliselt lähedal, aga... ajaliselt tuleb sellest minimaalselt pool aastat? Maksimaalselt kümme? Selle hetke nimel, mida ma soovin praegu. Elan ma siis veel? Kas hingan? Mõtlen?
Kui elan, kui väike on siis võimalus, et ma seda veel tahan? Pea olematu...
Mõnikord ma nii tahaks öelda, et ma annan alla; et see on nüüd kõik ja viimane kuul on mulle. Aga siiski... Kui ei jaksa enam joosta, siis käin, hiljem juba rooman. Närin läbi traatpuurist ja hüppan välja kukkuvast liftist. Jah, ma võin samal ajal vinguda ja karjuda. Aga ma ei anna alla...
No comments:
Post a Comment